I.

Ei ole nii pikk olnud minu iga,
jälle sa sunnid mind kordama seda viga.
Sa tead, et vastu panna ma ei suudaks.
Ma tean, et midagi see ei muudaks.
Su silmad peegeldavad põlevat iha,
ma näen seda ja minus tärkab viha.
Ma ei tea, ma ei taha, mu meel on tume,
ja siiski on haaranud küünlavalgus hellalt su jume.
Miks ma ennast siit minema ei löö?
Jälle ma veedan sinuga siin öö.

Mu unes mind jälle kummitab su vaim.
Ma olen õnnelik - see on laim!
Hommikul ma ootan veel ainult kuni
minema viidud on mu pikaleveninud uni.
Leban su kõrval ja ootan kuni ärkad,
lõpuks sa ringutad ning näen kuidas tärkad
Meie muresid ma sinuga siin hetkel ei lahka.
Õrnalt puudutan su nägu, su nahka..
Sa silitad mu juukseid nii hellalt,
valgus helgib meil näkku tuhmunud seinakellalt.

Päike paistab: nii vähe on olnud neid ilmi,
kurvalt vaatad sa mu siniseid silmi.
Seal peegeldumas järjekordne häda,
ma teadsin, et midagi on mäda!
Kuidas sain ma jälle olla nii pime?
kas ma tõesti lootsin siit leida mingit ime?
Miks ma seda küll ette ei näinud?
Ometi olen ma mööda seda rada juba käinud!
Pikale veninud on juba see retk,
ma ei soovi siin olla enam mitte üks hetk..

Ma kaon siit! Ära jääda mul palu.
Mu hinge lummanud on jälle see valu,
ning südames lahti on rebitud haav nii lihane,
pole ammugi olnud ma nii vihane..
Juba jooksen siit, lahkuma olen visa,
ma ei vaja seda, ma ei taha kuulda su kisa.
Vajutan alla lingi nii särava,
ja sulgen enda järelt su ajavärava.
Varsti pilvede taha ongi vajunud hele päike,
kõik vaikne on hetkeks, ja peagi taevast valitseb äike.

Palju aega on nüüd möödunud sellest siit,
mil teed sinu juurde näitas see viit.
Alles hiljuti nägin ma tänaval sind,
ma ei usu, et sa märkasidki mind.
Sa olid täpselt selline, nagu mäletan sind sellest ajast,
mil viimati lahkusin sinu kaunist majast.
Kui tookord lugesin ma seda veaks,
siis kuidas saaksin muuta kõike heaks?
Kas olid sa muutunud, mil olime koos?
Võib olla tõesti, et ma ei märganud selles hoos..

Nii sa siis seisad siin: näed välja nii armas,
oma ust avama sulle olen ma varmas.
Mu süda peksleb, kui sa must möödud,
kõik halvad mõtted me peast on löödud.
On öö, tähtedest tulvil on taevas,
polegi ammu veetnud aega selles laevas.
Silmapiir on lage: pole ühtegi kaljut,
võib olla ei muudakski nad nii paljut.
Ma vaatan sulle silma, mida välja lugeda annab sellelt?
Küsida võiksin ma seda nüüd küll kellelt?

Kas tõesti võib olla õnnelik lõpp selles loos?
Hommikul ärgates sa lõhnad endiselt nagu roos.
Tavaliselt oled hakanud selle aja peale juba karjuma,
ja ma olen jälle pidanud kuhugi varjuma.
Su veri on alati olnud nõnda tihe.
Juba mõttest sellele võib tekkida uus lihe.
Kuss! Tasa! Et ma seda hetke nüüd ära ei neaks!
Jäägu see siin kasvõi viimaseks reaks..
Lihasest haavast on järele jäänud ainult marrastus,
paranemine ongi olnud mu lemmikharrastus.

Ma tahaks koos sinuga siit minema sõita.
Ükskõik kuhu: ma ei proovi sellega midagi võita.
Vaatan su silmi, su naeratavat suud, hüppan üle väikese laine.
Sa oled joovastav! Nagu näed, ma pole just kaine..
Pimesi jalutame kahekesi mööda randa, peatahes et kuhugi liikuda,
ma mäletan väga hästi, et kunagi meeldis sulle kiikuda.
Sa liugled läbi õhu ja teed väikse hüppe,
sujuvalt lenneldes maandud minu rüppe.
Ma olen alati olnud valmis sind kinni püüdma.
Ja tea, et sa pole kunagi pidanud selleks midagi hüüdma.

Ma loodan, et ei pea enam meie suhtes pettuma,
kõik mu kahtlused on hakanud vaikselt settuma.
Nii kaugele, kui ma mäletan, on olnud meil ühised ootused.
Tasapisi üles ehitatud ühised lootused.
Olen endale varemgi valetanud, kuid tean, kui väga sind vajan,
kõik oma tulevikuplaanid sinule mõeldes rajan.
Hilise päikeseloojangu ajal on vesi nii selge ja sile,
kuldse peegelduse all meenutab väga kile.
Kuu valgustab su silmi, nagu neid pilvi siin poleks.
Sa seisad mu kõrval- mis mul veel vaja oleks?

Kõndides koos proovime sotti saada sellest rajast,
kõige mõistmiseks tuleks leida üks lahendus sajast.
Olles nüüd kirjutanud kõik need read,
olen järsku avastanud mõned suured vead..
Enamus hetkeid oleks pidanud valama rauda,
kõik saladused võtame endaga kaasa hauda.
Mis küll eelmistel kordadel meiega hakkas?
Lihtsalt kõik eelnev nüüd olemast lakkas.
Elus pole mitte midagi salata..
Oleme me valmis, et otsast peale alata?

II.

Mis paneb taevast langema just sedasi lume,
et sind silmates märkan kõigepealt su kuldset jume?
Miks soosib talv su pehmet nahka,
kui samas peksab õrna lund mööda veoki sahka?
Kuidas julgeb särada näol su roosakas huul,
kui väljas valitseb pakane ning vingub vihane tuul?
Milleks õrritad loodust ja kiusad mind?
Tule juba sisse! Sa tead, et armastan sind!
Kes küll muudab sinu halvad omadused heaks?
Kui vaid seda kõike ma nüüd järsku teaks!

Su helesinised silmad valguse käes helgivad
ning neis peegelduv sära su õnnest nüüd kelgivad.
Igavesti võiksime me seista nüüd siin,
kuid mõte, et väike samm meid lahutab, tundub järsku kui piin.
Su kaunid süsimustad juuksed, su valge siidine särk,
su taevalik naeratus on kindlasti mingi märk.
Juhatan sind edasi, õhtu on veel noor.
Käest kinni haarad ning mu silmelt langeb loor.
Lõpuks vastasid mu soovile ja tulidki siia,
et leida teineteist ja meid mõtetes minema viia.

Miks piinan ma end? Miks kirjutasin need read?
Möödunud aasta meenutamine ei too mulle midagi head!
Proovin vaid unusta, oma mälestusi minema ajada.
Midagi luua, endale uut kodu rajada.
Üks laud, teine laud, seina järjekordne nael.
Mu väsinud ilme näkku peegeldumas hõbedasel sael.
Sa ei tea seda, kuid kõike siin ehitan vaid sulle,
lootuses, et kunagi suudad andestada mulle.
Kohe kõik lakkab, kui katkeb see liin.
Laual klaaside kõrval jälle lahti üks viin.

Miks petan ma end? Me teame, et see ei olnud minu viga!
Need olid sinu sõnad, mitte minu. Sa ise oled siga!
Oleks ju palju lihtsam, kui häda oleks olnud minus endas.
Muutuksin, ning sa kohe tagasi lendaks.
Ma tõotasin endale, et sind sellepärast ei vihka
ja täna oma lubadust ma murda ei tihka!
Kuidas ma jätkan? Kuidas elan sinuta sedasi?
Sind siin enam ammu pole, kuid kannatan edasi.
Nõnda ei saa, tundub mõtetu see retk.
Tahaks tagasi minna, olla sinuga kasvõi üksainus hetk.

Aga küll miks peaks ma leppima kaotusega?
Pisike auk mu südames võrdub taevalaotusega.
Miks jätsid minu ja tema poole lahkusid?
Esimesed pisarad sel ajal siis ka tahkusid.
Kas oli ta parem? Aga kui ma midagi muudaks?
Ma tean, et sinu eest võidelda ma suudaks!
Mis sa tas leidsid? Kuigi jah, ta ei ole just kole.
Aga näita mulle midagi, mida temal on ja minul pole!
Varsti valmimas sulle ka majakene uus.
Meie nimed on endiselt kraabitud koorde selles puus.

Aga mis sundis sind ette võtma sellist sammu?
Me olime koos ju õnnelikud! Kas sul polnud alles üldse rammu?
Leian ehk põhjuse, miks lahkusid sa paljajalu.
Miks jätsid armetu hüvastijätukirja ja läksid läbi salu?
Kas järsku sundis sind selleks keegi?
Ehk ta röövis su, kas pole võimalik ka mitte seegi?
Ma ei suuda! Erinevaid vastuseid on liiga palju.
Miks seisab minu ees nõnda kõrge kalju?
Ma soovin vaid, et ühine rada seoks meid kahte,
aga selleks on vaja midagi enamat peale minu tahte..

Olen otsustanud, et alati võib rada, mis eemale viib siit.
Maja on valmis, kõrvale laotud ka korralik riit.
Enam pole vaja varjata, uus algus on meil ees.
Teed sinupoole läbin ka rängima saju sees.
Lilled ammu õitsevad, nii kaunilt lõhnab roos.
Ma luban sulle, et varsti oleme koos!
Lõpuks leian su, me kohtume taas.
Ma selgelt näen, et su tuju on maas.
Te pole ju õnnelikud! Ainult jagate maid.
Sul hea meel, et tulin ja mind tagasi said.

Korras! Lihtne! Ja see oligi kõik?
Kas tõesti haaras sind tema vastu tunne nii võik?
Kuidas nii lihtsalt sa ütled, et armastad mind?
Mu silmis pisarad ja kõhklust täis on rind.
Mida ma vingun? Mul peaks olema häbi!
Meil on uus algus ja kõik eelnev on läbi!
Taas kord näen su helesiniseid silmi
ja su armas näolapp pimestab neid suviseid ilmi.
Pilvi ei ole, taevast puhtalt valitseb päike,
mille sära sinu kõrval on kõigest kaduvväike!

Ja nii on veedetud taas meie esimene tund.
Ma olen sellest unistanud, näinud võrratud und.
Kas poleks tore, kui nüüd kestaks igavesti see hetk?
Me kahekesi seisame, meil on ees ühine retk
Nüüd tahta tagasi vaadata oleks minust väga rumal.
Ma tänan sind tõestamast, et olemas on jumal.
Peale armastuse on haaranud mind tunne nii hõrk.
Tahaks lennata, joosta ümber maakera, aga jalg on nõrk.
Ilma sinuta pole ma midagi väärt!
Mu tunnetel pole ei otsa ega äärt!

Lähme taaskord randa, nagu kunagi, et saaks sulistada vees.
Sa kinnitad mulle, et olen sinu jaoks see õige mees.
Ma paitan õrnalt su juukseid üle su kauni lau.
Su kõrval siin seista on mu unistus, mu suurim au!
Päike loojund on ja öö ulatab kätte esimese tähe.
Sinuga võrreldes on maailmas aardeid väga vähe!
Ma laskun põlvele ning näen, kuidas justkui ärkad.
Meil ei ole enam midagi vaja! Ma loodan, et sa seda märkad.
Oma südame häält sa hetkepärast kuuled
ning uues alguses puutuvad õrnalt kokku meie huuled..

III.

Kas mäletad paika, kus me kohtusime esimene kord?
Seal uhkes lossis, kus valitses kunagi kaunis leedi ja õilis lord.
Silmasin sind ja ei teadnud mida lihtsalt teha edasi.
Ma pole kunagi midagi kellegi vastu tundnud sedasi.
Kui vaid tookord oleksid sa vastanud mulle samaga,
poleks mul pikka aega tulnud tegemist teha selle jamaga.
Mängisid vaid minuga, olid veel üpriski noor.
Sisemast aga vananesin mina hetkega, väljast olin endiselt toor.
Tol korral oli ilm kena ja taevas paistis päike..
Onju elu tundus väga ilus, kui olid alles väike.

Kas mäletad paika, kus saatus viis taaskord kokku meid kahte?
Su võlu oli haaranud mu igasuguse tahte.
Mõtlesin, et ei suuda lahkuda, kui sind kasvõi korra puutun.
Häbelikkusest kartsin ka natuke, et kivikujuks muutun.
Võib olla olekski nii tegelt olnud vist parem,
kuid selliseid asju ei näe ette, ja harva taipab neid varem.
Oli mu teine võimalus sinust lahkuda ja minema minna,
kuid miski nagu hoidis mind kinni ja ma jäin sinuga sinna.
Kui sa hetkel ka mäletaks, kui külmalt käitusid minuga..
Ma lihtsalt ei mõelnud, ja sain haiget iga kord, kui olin sinuga.

Kas mäletad paika, mil me kohtumiste arvuks oli juba kolm?
Tookord selles vanas majas, kus iga mööblieset kattis hallikas tolm.
Siis oli hetk, kus enam pettuma ei pidand mu lootus.
Kõik need aastad lõpuks ära tasus nõnda lõputu ootus.
Vaatasid vaikides mulle silma ega märganudki väljas puhuvat tuult.
Olin nõnda kinni su pilgus ja õrnalt suudlesin su huult.
Tol korral poleks ma ette kujutanud suuremat mõnu..
Selle tunde kirjeldamiseks pole mul praegugi sõnu.
Lihtsalt istusime seal ja hoidsime üksteist kaua,
kuni sulanud küünlavaha oli määrinud selle kirjutuslaua.

Oli hommik ja me ei mõelnud üldse mingile näljale.
Ajasime üksteist taga, lahkusime metsast suurele väljale.
Sooja, suvise vihma kätte olime jäänud taas.
Paitasin õrnalt su pead, mil lebasime üksteise kõrval maas.
Sellest hetkest alates teadsin, et oleme igavesti koos.
Olin täiesti veendunud, et õnnelik lõpp on selles loos.
Kui lõpuks läbimärjad olime ja muda katnud oli maa,
ma karjusin täiest kõrist, et peale minu keegi teine sind endale ei saa!
Sa naeratasid, su silmad täis olid kirjeldamatut sära.
Viibisime veel hetke ja hakkasime lahkuma sealt ära.

Nüüdseks on veedetud koos meil hetki nagu aastaid sadu,
ja vaadates tagasi neid kõnnitud radu,
näen ma, et aeg on sind vaid lummavamaks muutnud!
Pole ta kuidagi su välimust mõjutada suutnud.
Kuis nagu iga sinuga veedetud öö mul mälu sööb,
sest igal hommikul sinu silmamine mu tunded lõkkele lööb.
Sa oled kaunis ka siis, kui oma sassis juustega hommikust kohvi jood,
või oma uniseid silmi pilgutades, kui mulle ka tassikese tood.
Minu jaoks jääd sa ikka ilusaks, ükskõik mida seljas kannad.
Isegi neis vanades kaltsudes mulle silmarõõmu annad!

Miks arvavad paljud, et tõelist armastust on maailmas vähe?
Võiks seda ju tõestada, aga miks ometi ma siit minema ei lähe?
Kui soovid, et väljas ei sajaks enam vihma, siis tuleb rahe..
Kas elus polegi nii, et ainult osati täitub sinu tahe?
Mina tean, mida ma tahan, ja see oledki sina!
Isegi siis, kui su keha katab vaid voodilina,
suudan näha ilu su ihust kaugemale.
Sooviks põgeneda koos sinuga kuhugi laugemale.
Kuhugi, kus on soe ja sinine meri..
Kuhugi, kus sa lummaksid kõiki maailma silmateri.

Kas mäletad korda, mil ma läksin su kõrvalt minema siit?
Mil sa arvasid, et purunenud on meievaheline liit.
Hiljem vihaga mu lõhkiseid haavu vaid soolasid!
Sa ei tea seda, kuid tookord mul tõesti pisarad voolasid.
Mul ei olnud mõttes muud, kui et ma siit nüüd minema keri.
Mu nutul polnud lõppu: see voolas nagu veenidest veri.
Ma ei tahtnud, et sa näeks, mis toimus minus..
Sellel kõigel polnud midagi pistmist sinus.
Kui oleksin jäänud, oleks peagi mu jalgeall paiknenud meri,
millest hallikad tuvid oleksid edasi nokkinud vananenud saiateri.

Sa oled juba ammu mulle andestanud selle korra eest,
kuid miks harva tunnen ma endiselt valu oma hinge seest?
Ma ei suutnud sind vihata, kui oli see ju siiski meie mõlema süü!
Su sügavalt lummavad silmad on minu vastu kaitseks kõigeparem rüü.
Sind nähes mul ühtegi halba mõtet enam peas sulle ütlemiseks ei ole.
Võib tunduda imelik, kuid selline vangipõlv ei olegi ju nii kole.
Su petmisi ja valetamisi ma tõesti ei talu,
kuid iga kord tuleb alla neelata see kohutav valu.
Aga kas tõesti on selline suhe siis midagi väärt?
Mis mul üle jääb, kui ma ei taha silmata meie suhte lõplikku äärt..

Minu surmamiseks oleksid pidanud tegema vaid üheainsa torke,
ning usu mind, et maas on vedelenud piisavalt palju orke.
Kuid kõigest sellest hoolimata oleme endiselt koos.
Elu sinuga on olnud nagu väga sassi segatud moos.
Me ei ole enam väikesed, sind juustest ma ei tiri.
Soovist sind hoida räägib seesamune kiri.
Sinust hoolida on olnud mulle täiskohaga amet.
Su nahk on alati olnud pehmem kui samet.
Tea, et mis ka ei juhtuks, on alati sinu mu hing.
Ka juhul, kui täis on saamas mu eluring.

Kas mäletad korda, kui talvel taas olime jõudnud jälle randa,
ning muud ma ei soovinud, kui sind kätel kanda.
Kuid väljas oli külm ning maa oli libe,
peale kukkumist oli maik mu suus ikka üpriski kibe.
Kuidas seletada sulle, et ma ei suudaks iial sinus pettuda.
Pole vaja segada vett, laseks kõigel möödunul nüüd settuda.
Ei kerki minus kunagi enam esile viha!
Mida sinu vastu tunnen, on ammu enamat, kui puhas iha.
Ei anna endale ma õigust trügida vahele mitte ühelegi su veale..
Olen sind lõputult armastanud meie esimesest kohtumisest peale!